Ärevushäirete KKT

Külli lugu Külli on 30-aastane, keskharidusega farmatseut, kasvatab üksi 4-aastast poega. Töötab ravimifirmas ja on sügisest asunud TÜ kaugõppes omandama kõrgharidust farmaatsia alal. Külli probleemiks on ärevushood, mis tabavad teda öösiti ning mida ta ei suuda kontrollida. Mõtleb öösiti tööst, korterist, õppimisest- kõigest, millega peab toime tulema. Viimasel ajal ei julge voodist tõusta, kartes, et hakkab halb. Päeval esineb lõõgastusmomentidel paanikahooge. Külli ei julge mõelda oma ärevusele ja sellele tundele, mis siis kaasneb. Ta elaks vahepeal nagu udu sees, ei tunne, ei mõtle, ei räägi. Arvab, et teised põlgavad teda ja seetõttu ei julge ta teistega suhelda. Ei soovi väljas käia, tuues vabanduseks palju koduseid töid. Kardab, et väljas juhtub midagi, mille üle tal kontroll puudub. Viimasel kahel aastal sõltub kõik tema elus temast endast. Tõsine haigestumine tähendaks ohtu sattuda abivajajana sõltuvusse. Külli on märganud enda juures ärevust juba viimased 2-3 aasta...

1. Sotsaalfoobia all kannatavate inimeste mõtted. "Kui minu käest küsitakse arvamust muutun ärevaks, tekib hirm" "Kui ma tunnen, et keegi vaatab mind vale pilguga, siis tunnen end täieliku idioodina ja tahan võimalikult kiiresti lahkuda". "Koosolekul tundsin end järsku tarduvat, ma ei suutnud ennast liigutada ega kedagi vaadata. Tundsin end väljaspool oma keha". "Poodi minnes kõik vaatavad mind, tunnen ennast tähelepanu keskpunktis olevat".  "Kui asjad ei lähe paremaks, siis sooritan enesetapu".  2. Üldistunud ärevushäire kesksed märksõnad abistamisprotsessis. Probleemi kirjeldus/põhjus Kodutöö- tunnete/emotsioonide joonistamine, kirja panemine. Peegeldamine Patsiendi kuulamine, arutamine tema tunnete ja emotsioonide üle. Hingamis-ja lõõgastumisharjutused 3. Krooniline valu- "kuidas terapeut aitas patsienti?"  Terapeut lõi patsiendiga kohe algusest peale usaldusliku kontakti. Ta näitas üles kaastunne...

Mina tegin ühe oma praktikatest Kirurgilise onkoloogia osakonnas, kus puutusin igapäevaselt kokku patsientidega, kes olid minemas operatsioonile. Teadu pärast teeb juba arsti/õe visiidile minek inimesed ärevaks, rääkimata veel kirurgilisest sekkumisest.  Üks juhtum seoses operatsioonile minekuga on aga väga eredalt meeles. Tegemist oli noorema ealise naisterahvaga, kellel oli jalale tekkinud moodustis. Ta oli väga närvis-ärevil, personaliga käitus ebameeldivalt ning polnud absoluutselt huvitatud, et keegi temaga vestleks. Operatsiooniks ettevalmistamisel ta ainult ohkis ja pühkis pisaraid. Ettavalmistusel olin ma koos protseduuride õega, kes esialgu ei teinud ärevast patsiendist väga välja, kuid lõpuks siiski üritas teda rahustada. Õde seletas talle missugune eesotav protseduur on ning seda, mis temaga peale operatsiooni tehakse ja kuhu viiakse (läheb ärkamistuppa, kust hiljem tuuakse tagasi osakonda). Patsient tundus rahunevat ning muutus ka oma hoiakult pisut leebemaks....

Kirjeldamiseks valisin mudel 3.  Tegemist on obsessiiv-kompulsiivse häire kognitiivse mudeliga.  Sundmõte kui normaalne nähtus esineb aeg-ajalt enamusel inimestel. Ebanormaalseks muutub sundmõte aga siis, kui inimene tunneb end tugevalt vastutavana olukordades, mis on vähe tõenäolised. Sellest tingituna tekib hirm, ärevus ja süütunne. Lisaks tunneb inimene vastutuse võtmise tõttu, et peab tegema midagi selleks, et seda olukorda/situatsiooni ära hoida. See põhjustab sundtegusid, mis mõneks ajaks pakuvad leevendust sundmõtetele.  Näiteks on inimesel hirm, et keegi tuleb talle koju ning teeb talle või tema lähedastele midagi halba. Sellest tulenevalt algavad sundteod, antud olukorras korduv uste lukustamine ja üle kontrollimine. Hetkeks see lukustamine ja kontroll aitavad sundmõtted maha suruda, kuid aja möödudes kerkib hirmutunne jällegi esile. Tekib suletud "nõiaring", kust välja pääseda on väga keeruline. 

Ettekande vaatamiseks vajuta  siia .