Ülesanne 3- patsiendi juhtum

Mina tegin ühe oma praktikatest Kirurgilise onkoloogia osakonnas, kus puutusin igapäevaselt kokku patsientidega, kes olid minemas operatsioonile. Teadu pärast teeb juba arsti/õe visiidile minek inimesed ärevaks, rääkimata veel kirurgilisest sekkumisest. 

Üks juhtum seoses operatsioonile minekuga on aga väga eredalt meeles. Tegemist oli noorema ealise naisterahvaga, kellel oli jalale tekkinud moodustis. Ta oli väga närvis-ärevil, personaliga käitus ebameeldivalt ning polnud absoluutselt huvitatud, et keegi temaga vestleks. Operatsiooniks ettevalmistamisel ta ainult ohkis ja pühkis pisaraid. Ettavalmistusel olin ma koos protseduuride õega, kes esialgu ei teinud ärevast patsiendist väga välja, kuid lõpuks siiski üritas teda rahustada. Õde seletas talle missugune eesotav protseduur on ning seda, mis temaga peale operatsiooni tehakse ja kuhu viiakse (läheb ärkamistuppa, kust hiljem tuuakse tagasi osakonda). Patsient tundus rahunevat ning muutus ka oma hoiakult pisut leebemaks. 

Äreva patsiendiga toimetuleku teeb keeruliseks see, et nad ei ole alati valmis sind kuulama ning nad ei suuda keskenduda sellele, mis neile räägitakse. 

Väga keeruline on kontakti saada ja üldse suhelda patsientidega, kes käituvad kurjalt, ebameeldivalt või ebaviisakalt. Osakonnas on koheselt näha, et siis muutub ka personali suhtumine sellesse patsienti. Ühest küljest on personali käitumine arusaadav, keegi ei taha suhelda inimesega, kes on teise suhtes ebameeldiv, kuid vahest peaks pöörama tähelepanu sellele, et kust saab alguse pahameel ja ebaviisakas käitumine. Mõnikord võib selle taga oli hirm ja teadmatus, tunne, et teda on jäetud üksi. Seega on alati oluline seletada patsiendile kõiki protseduure ning julgustada teda küsima küsimusi, mitte lasta tõmbuda tal endasse ning jätta ta oma hirmude ja murega üksi.